TIINA KAUKVERE

Ajakirjandus või mina, kumb muutus?

Eelmise postituse väga suurt vastukaja lugedes tabas mind äratundmine: ajakirjandus on vähemalt sama hüsteeriline olnud kõik need viimased aastad. Muutunud olen mina, mul on tekkinud küllastumus.

Küllastumus viib varem või hiljem mingi muutuseni ja sealt edasi uue reaalsuseni. Ühe inimese muutus suurt pilti ei mõjuta. Nagu öeldakse, karavan läheb edasi. Kogu ajakirjanduse muutumiseks peab senisest küllastumus tekkima laiemal auditooriumil.

Ma ei tea, kas see muutus saab olema sujuv või valus hoop toimetustele, lugejatele ja kogu ühiskonnale, aga ma olen kindel, et varem või hiljem see muutus koos uue reaalsusega tuleb. Ja see ei puuduta ainult ajakirjandust, mis püüab täita neljanda võimu rasket rolli. See puudutab samavõrd näiteks sotsiaalmeediat. Ühel hetkel saab infost lihtsalt küllalt, sest inimese enese elu leiab aset hoopis mujal, ta peab sellest lihtsalt ise aru saama. Infoküllusest saab infoküllastumus.

Minu kolleeg tuletas mulle meelde, kuidas me temaga aastaid tagasi uute tulijatena «onlaini kütsime». Iga paarikümne minuti tagant ilmutasime uue loo, et lugejale näidata: elu keeb kogu aeg, pole mõtet üldse saidilt lahkudagi. Töötasime siis tarbijaportaalis, mis tegeles peaasjalikult lugeja kõige esmaste olmeprobleemidega, esimese maailma probleemidega. Keda pahandas hallitav kaup poeletil, kes polnud rahul teenindusega, kes sõitis Egiptusesse ja avastas eest koleda hotellitoa. Eesti inimeste muredel ei näinud olevat lõppu. Eriliselt pöördesse ajas inimesi rubriik «Lugeja küsib». Võtsime teemaks pea kõik küsimused, mis lugejatel hingel ja lasime spetsialistidel neile vastata. Kas kiletatud kurki peab pesema? Kas aegunud ID-kaardiga alkoholi saab osta? Miks Estonian Air enam muffinit ei paku? Meie kütsime üles lugejaid ja lugejad omakorda meid - klikke tuli mühinal.

Tarbijaportaal tegutseb palju tagasihoidlikumalt tänaseni, on tõtt öelda üsna nähtamatuks muutunud. Tohutu hädakisa lihtsalt väsitas ära. Tekkiski küllastumus, mis viis sujuvalt muutuseni. Õnneks ei olnud kaotused valusad, neid tegelikult polnudki.

See meenutus tuletas meelde, et veebiajakirjandus on olnud ilmselt hüsteerilisemgi. See kummutas minu arvamuse sellest, justkui oleks hüsteeria täna ja praegu jõudnud haripunkti. Lihtsalt küllastumus on tekkinud täna.  Niisiis on asi lihtsalt minus?

Võta üks ja viska teist

Mulle tundub, et ka laiem auditoorium ilmutab küllastumuse märke. See peegeldub näiteks põhjuses, miks ajakirjandus ei näi enam poliitilisi otsuseid nii palju kõigutavat (kui keegi just mingi eriliselt karjuva rumalusega hakkama ei saa). Kui aina näppu vibutada, lajatada ja kõike kommenteerida, muutub kriitika lõpuks lihtsalt tapeediks. Tundub, et lugejad on teinud järelduse, et kõik poliitikud on nagunii rohkem-vähem juhmakad, milleks siis niigi kiirel infoajastul nende plaanidesse süveneda? Nii ei taha lugeja sisulist arutelu ka siis, kui ajakirjandus seda pakub. Kõlama jäävadki lihtsad loosungid: rohkem raha kõigile ja vähem homosid. Kui keegi süveneda ei viitsi, milleks siis neid suuremaid plaane üldseüldse teha, on osa poliitikuid sellest aru saanud. Nagu surnud ring: ajakirjandusel võib isegi olla enam põhjust kritiseerida, aga mida enam ta kritiseerib, seda rohkem tapeediks see kõik muutub.  

Poliitikud ei vajagi oma sõnumi teatamiseks ajakirjandust ega pea oma otsuseid esmalt ajakirjanikele selgitama, kes siis täpsustavate küsimustega tagamaad paljastaks. Urve Palo pani ministriameti maha Facebookis. Ja Jüri Ratase nõunik vastas selle kommentaaripalvele, et «kohe läheb Facebooki üles». Donald Trumpi twiitidest ei maksa rääkidagi, nende ümber näib terve maailm keerlevat.

Ajapikku on toimetused ise ka loobunud küsimisest ja hakanud kopeerima poliitikute kommentaare otse sotsiaalmeediast täismahus ja ilma toimetamata, lubades neil rahus oma poliitikat ajada lisaks Facebooki lehele ka ajakirjandusväljaandes. Ning andes ühtlasi auditooriumile signaali, et sotsiaalmeedia on esimene.  

Päästja maksumüür

See, et lugeja eelistab lühikesi sõnumeid ja isegi kardab pikki tekste on samuti märk küllastumisest. Selleni pole viinud ainult uudistega pommitav ajakirjandus, vaid veelgi agressiivsem sotsiaalmeedia, kus elu jookseb lakkamatul filmilindil. See kõik on aastatega inimeste süvenemisvõimet nüristanud.

Saatsin suvel ühele sõbrale lingi artikliga, mis sisuliselt rääkis tema enda elust. Ta teatas, et ei saa lugeda, sest lugu on maksumüüri taga. Samal ajal oli meil käimas sooduskampaania - ühe kuu lugemisõiguse eest küsisime ühe euro. Üks euro! Sellise rahaga oli veebis müügis minu kuu kirjatöö, aga ikka ei tahetud osta. Maksumüür toimis vabandusena, miks ta ei saa sellesse infosse süveneda. Ta isegi ei näinud sooduspakkumist.

Igasugu infot on nii palju, et võib-olla oleks keegi hoopis nõus maksma, et seda kõike vähem oleks. Kuidas siis saavad toimetused üleüldse tasulise sisu pealt midagi teenida? Mõni lugeja tunneb võib-olla hoopis kergendust, kui ta keset infotulva maksumüüri näeb - vähemalt seda lugu ei pea lugema. Toimetused võiks eksperimendi korras tasustada hoopis lühiuudised ning pakkuda tasuta pikki uurivaid lugusid.

Väljaannetes püsib lootus, et kui me toodet ennast (loe: ajakirjandust) internetis müüa ei suuda, siis ehk purjetame reklaamimüügiga (loe: klikid), aga tegelikult on ju kõigi soov ikkagi see, et inimesed oleks valmis maksma põhitoote eest. Kuidas keset küllastumust info eest raha küsida?

Tagasi analoogtelefoni juurde

Minu kohta öeldakse idealist, aga minu endine kolleeg, vanakooli ajakirjanik loodabki, et ehk hakkab infoküllastumus lugejaid varsti uuesti paberlehe juurde tooma. Selles on päevasündmused kokku võetud analüütilisemalt ja kompaktsemalt. Tõsi, Eesti inimesed on olnud ajalooliselt suhtelised järjekindlad lehelugejad, ent selliste lugejate hulk ju ikkagi väheneb. Juba praegu tekkinud signaalid infoküllastumusest ajalehe juurde tagasipöördumise märki küll ei näita.

Miks peaks usaldama väljaannet, mis iseenda sõnumeid õõnestab? Kuidas tõestada inimesele, kes on terve elu veebiajakirjandust jälginud, et ajalehe kvaliteet on hoopis teistsugune? Et leht on mingi kvaliteedimärk ja seal pole nii palju müra? See on ju tema jaoks samasugune infohunnik, mille eest küsitakse veel raha ka.

Isegi see, kui veebiväljaandeid kirjutavad teiste seas ka ajakirjanikud, ei päästa. Seni kuni mürakoefitsient ajakirjandusliku materjali kõrval nii suur on, ei pääse nende töö mõjule. Fakt, et tasulisi lugusid ostab käputäis, on ju selle tõestuseks.

Niisiis jääb toimetuste jaoks küsimus, kuidas müüa kallist ajakirjandust ajal, mil läänemaailm on infost küllastunud. Lahkuvad ja läbipõlevad ajakirjanikud ning suur kaadrivoolavus on märk individuaalsest küllastumusest organisatsiooni sees.

Jääb loota, et suured muutused toimuvad aeglaselt ning annavad toimetusele aega kohanemiseks ning innovatsiooniks. Kaalul on neljas võim. Kommentaariumi kadumine Postimehest pole ju olnud drastiliste tagajärgedega ärile ja kindlasti mitte sõnavabadusele (pigem vastupidi). See näide on julgustav. Aga, et selliseid väga julgeid samme teha, peab kuskil leiduma ajakirjanduse hingeeluga hästi kursis olevaid visionääre... ja/või siis lihtsalt väga palju raha riskide maandamiseks. Kumbagi pole võtta.

Saan aru, et minu soovitus lugeda paberväljaandeid mingeid reaktsioone ei tekita. Sama hea on soovitada nutisõltlasele kettaga analoogtelefoni. Aga hetkel näen ma selles ainsat viisi, kuidas igaüks saab toetada ajakirjanikke ja ajakirjandust. Samuti näen selles praegu ainsat võimalust, mis võiks viia ajakirjanduse ilma valusa hoobita uue reaalsuseni. See annab toimetusele signaali, et kvaliteetse info eest ollakse valmis maksma ja müra eest mitte.

Teine variant oleks üleüldine loobumine. Ka see sunniks toimetused vastamisi seisma uue reaalsusega, aga paraku oleks tagajärjed palju valusamad ajakirjanikkonnale ja kogu ühiskonnale. Ent ka see väide ei tundu keset infoküllust usutavana. Ajakirjanduse lugemisest loobunud inimesele tundub hoopis, et olulised uudised jooksevad talle varem või hiljem kasvõi läbi sotsiaalmeedia koju kätte. Milleks siis veel ajakirjanikku vaja on? Tegelikult on ju nende uudiste lähteallikaks ikkagi kriisis ärimudeliga ajakirjandus, millesse lugeja täna ise midagi panustada ei taha.

* Tänan kõiki, kes elasid minu eelmisele blogipostitusele kaasa ja seda levitada aitasid. Palju on küsitud ka, miks ma seda Postimehes ei avaldanud. Ma ei oska sellele hästi vastata, aga mul ei olnud selleks rohkem takistusi peale iseenda. Ma nimelt ei tea, kas sellest erilist kasu oleks olnud. Eelmisel aastal ma juba kirjutasin Postimehes sarnase loo pealkirjaga «Mõttetu saast, mida sa kindlasti lugema ei peaks». Minu mure on siiras ja ma ei taha, et sellest saaks mingisugune hädatapeet, mis lugejaid veelgi rohkem peletab. Sellepärast otsustasin oma mõtted kirja panna blogisse ja jagada neid eelkõige erialainimestega.

Eelmine
Kellel on vaja ajakirjanikku?
Järgmine
Siit saab vastu lõugu

4 vastust

Email again:
Allan 2. oktoober 2018
Aga väljapääs? Ilma lahenduse ideeta ju kuhugi ei sõua..
Tiina Kaukvere 3. oktoober 2018
Ma arvan, et lahendus on olemas, mina lihtsalt ise ei tea seda veel. Esmalt peab julgema probleemi tunnistada ja sellest rääkima, siis hakkab mõte liikuma... Nii et, hea, et küsid. Seda ongi alustuseks vaja.
Udo 4. oktoober 2018
ilmselt tuleb, nagu sellistel puhkudel mujalgi abiks on, teha paus, siis püüda asjale kõrvalt vaadata ja leida oma rada, ja sellest on alati kasu, et sa oskad vahet teha, mida sa saad muuta ja mida mitte, ennast seejuures kahjustamata:)
Udo
tõlkija
Tiina Kaukvere 5. oktoober 2018
Kuldsed sõnad :)