TIINA KAUKVERE

Huvitav, kuhu see kirjutis mind viib...

Otsin oma kirge. Iga päevaga veidi agressiivsemalt, aga seni, kuni see rahulolematus mind otsima paneb, olen sellele tundele tänulik. 

Umbes aasta tagasi veensin oma uut tööd (loe: kirge) otsivat ema, et see, kui ta veel ei tea, milline on tema lahendus, ei tähenda, et lahendust olemas pole. Nüüd tuletan seda endale aeg-ajalt meelde, ent õnneks ei pea seda kuigi sageli tegema.

Üks raske, aga tähendusrikas moment eelmisest aastast, kui ma Hiiumaal iseennast avastasin.

Ma ei kahtle tegelikult, et ma oma kire üles leian. Võib kõlada jaburalt, aga just veendumus, et kuskil see kirg on, tekitab hoopis hasarti, joovastust, põnevust. Kuhu ma lõpuks välja jõuan? Milline on «minu lahendus»? Neid küsimusi on tegelikult mõnus küsida, kui on veendumus, et lahendus on olemas.

Vahel luban endale ka frustratsiooni. Seni, kui see pole passiivne frustratsioon, kus ma lihtsalt istun ja end haletsen, sest pole kõigest hoolimata kirge leidnud. Pole leidnud VEEL, aga leian! Vahel tuleb seda meelde tuletada.

Ma olen inimene. Ka minu frustratsioon võib lõpuks perspektiivituseks muutuda. Kui ma nii tahan. Vahel on ju hea end ohvrina tunda - «kurat võtaks, pingutan ja ikka ei paista tulemust». Vahel on kuidagi haiglaslikult trööstiv tunda, et olen süütu kannataja, kellele maailm liiga teeb. See ongi minu silmis passiivne frustratsioon, mis mitte kuhugi ei vii. Sellesse tundesse on ohvriks olemise naudingu tõttu lihtne kinni jääda. Aitan end siis tavaliselt jalutuskäigu või mõne tegelemist vajava argikohustusega. Parim lahendus, ehkki sellise tunde foonil on kohustuse käsile võtmine raske. Kogu maailm tundub sel hetkel mõttetu. Sama tunde sisse ongi lihtne ja mugav ära uppuda, ehkki üks «mõttetu argikohustus» aitab sellest tegelikult mõne minutiga üle.

Paradoksaalselt on rahulolematust täis ajad, mida inimene kõige rohkem oma elus pelgab, sageli kõige viljakamad. Samal ajal rassime ihaldatud mugavustsooni ihaluses. Pärast murrangut vaatame samale mugavustsoonile põlastusega tagasi ja mõtleme, et ükski muutus ei ole hullem hirmus ja allasurutud rahulolematuses elamisest.

Niisiis tunnistan julgelt kõigile ja eelkõige iseendale, et olen rahulolematu, sest tunnen eriti selgelt, et mul on elus mingi eesmärk, ent selleni jõudmiseks pean suunda muutma, enda sisse vaatama ning muudatusi tegema. See tähendab riske ning ebamugavust.

Ma arvan, et minu kirg peitub osaliselt kirjutamises, aga midagi on veel... Eks ma saan peagi teada. Nagunii saan ja siis kirjutan sellest. Minu lubadus!

Minu ema otsingutest võib lugeda siit: «Kuidas ma oma ema unistama õpetasin». Ta otsib endiselt.

Eelmine
Meie, «mul on kiire» orjad
Järgmine
Maailma kõige hirmsam ja ilusam asi

Vastused puuduvad

Email again: