TIINA KAUKVERE

Maailma kõige hirmsam ja ilusam asi

Armastama ei oska noort ja kogenematut õpetada ka vanemad ja «targemad», kes sellega ise nii ränka vaeva näevad, et hirmus hakkab.

«Ma armastan sind» öelda või kogu siiruses välja näidata on sama nagu anda vabatahtlikult osa endast teisele ära. Õnneks on see «osa» enamasti pelk eneseuhkus või ego, milleta elu nagunii lihtsam on. Õnnetuseks näib see hoopis väärtuslikum ja vajalikum kui armastus.

Nii tunnen mina oma kogemuse põhjal. Olen armastuse ees hirmu tundnud tänaseks rohkem kui kümme aastat. Kui nii mõtlema hakata, on armastus mind päris kaua kollitanud. Olen tänaseks peaaegu veendunud, et armastus pole koll, ehkki vahel tekib momente, kus selles kahtlen.

Foto: Helen Marts

Noor, kogenematu, naiivne - võin need sõnad omaks võtta küll. Millegipärast pole ka kuigi palju vanemaid ja targemaid, keda eeskujuks võtta. Enamik maadleb sama jamaga, peab võitlust armastuse vastu - pelgab, klammerdub või põgeneb, kompenseerib, muudab ennast või teist, tunneb rahulolematust, ebakindlust, usaldamatust.

Osa on selles võitluses kogenenumad, aga enamasti seepärast, et on lihtsalt kauem võidelnud. Noore ja kogenematuna vaatan seda «saavutust» imetluse asemel suure hirmuga kõrvalt. Seda ei õnnestu ju varjata ka, sest ei saa varjata midagi, mis muutub vaikselt osaks identiteedist - mõjub laastavalt enesehinnangule ning sellele, kuidas inimene maailma näeb. Läbi hirmu ja kahtluste.

Suur osa on sellest hirmust enda arvates vabanenud ning kulgeb lõpuks õndsas turvatundes. Aga kui seda kulgemist kaaslane enam ei «sega», siis ollakse ehk ühes hirmuga vabanetud ka armastusest? Eks mugavustsoon tundubki turvaline, aga enamasti saadab seda ka üksindus, igavus, tülpimus. Igasugune paaristegevus kipub sellises suhtes pigem kohustuseks kujunema.

Ma ei ole nõus leppima ka sellise «armastusega», ehkki need suhted on sageli aukartustäratavalt pikad. Aastakümneid kestev mugavustsoon, kus mõnel päeval enam aru ei saa, oled sa inimene või tolmuimeja, elus või surnud, on imetlemise asemel minu suurim hirm. Selline suhe paneb hoopis küsima, kas tõesti on armastus nii väsitav ja kurnav, et imetleda tuleks hoopis neid, kes saavad hakkama ilma selleta? Saavad hakkama ja saavad läbi.

Niisiis, mina, kui soovite, siis kogenematu ja noor, võin sama julgelt vähemalt püüda seda ühiskondlikku armastusehirmu enda jaoks põrmustada. Ükski katsumus ei tundu asjata, kui eksisteerib tõenäosus vältida elu tolmuimejana.

Tolmuimeja - käivitub siis, kui vaja, jääb vait, kui tema töö on tehtud. Alati laitmatult. Ülejäänud aja seisab häirimatult ning näeb iga päev välja täpselt selline, nagu temalt oodatakse.

Millegipärast väärtustab ühiskond selliseid omadusi ka inimese puhul ning see võib olla üks põhjus, miks inimesed, nagu ka tolmuimejad, armastamisega hakkama ei saa. Sellised omadused pole inimlikud ja ehedad, aga armastus on.

Houstoni ülikooli professor Brene Brown on oma teadustööga leidnud, et selleks, et üleüldse ehedat sidet luua, tuleb ennast tõeliselt näidata. Kõiki külgi. Ka neid, mida oma vigadeks peame. Tundub katsumus tänapäeva inimese jaoks, kes väärtustab sarnaseid ebainimlikke omadusi nagu on täiuslikkus.

Kursioossel kombel on armastust leida hoopis lihtsam neil, kes julgevad olla ebatäiuslikud. Brown uuris selliseid inimesi lähemalt. Nad on valmis loobuma sellest, kes nad arvavad, et peavad olema, selleks, et olla need, kes nad tegelikult on. Nad on ehedad ja see on pinnas kontakti tekkimiseks.

Brown nimetas nad avatud südamega inimesteks, kes väärtustavad ennast ning on lahked ja ausad esmalt iseenda vastu. Seejärel teiste vastu.

Sellised inimesed julgevad esimesena öelda «ma armastan sind», võtta riske ning panustada suhetesse, mis ei pruugi kunagi tööle hakata. Nad alistuvad oma tundele ja lepivad sellega, et panevad end haavatavasse olukorda. Nad lepivad oma haavatavusega, sest usuvad, et see, mis neid võib haavata, teeb elu ühtlasi ka ilusaks.

Brown avastas, et haavatavus on niisiis ühtaegu nii hirmu ja häbitunde, kui ka rõõmu ja armastuse allikas. Tundeid ei saa valikuliselt vaigistada. Kui kardad olla haavatav ning väldid hirmu ja häbitunnet, väldid ühtlasi ka armastust ning ehedaid suhteid. Browni avastus jõudis massidesse, aga sellest hoolimata hinnatakse jätkuvalt haavatavuse asemel neidsamu tolmuimeja omadusi.

Kõik suhted, kus olen kandnud ebakindluse tõttu täiuslikkuse fassaadi, on varem või hiljem läbi põlenud. Kurb on seejuures, et fassaadi tõttu ei andnudki ma kunagi iseendale ega kellelegi teisele päriselt võimalust. See polnud ju mina.

Õnneks julgustavad need kogemused mind olema ilma maskita, selline nagu ma päriselt olen - ebakindel, introvertne, empaatiline, emotsionaalne, kaugel täiuslikkusest. Sellele vaatamata olen leidnud kontakti, armastuse. See on ehe ja isetu armastus, mis võimaldab avastada samavõrd palju iseenda, kui teise kohta. See tunne on pannud mind aktsepteerima ja ümber hindama neid iseloomujooni, mida seni oma ebatäiuseks pidasin. Sellist armastust soovin kõikidele inimestele. Ka neile, kes seda läägeks peavad, sest sügaval südames ihaleme seda kõik. Kui ei, siis oleme selle tunde lihtsalt unustanud või polegi seda kunagi kogenud.  

 Selline kontakt tekkis siis, kui ma olin haiget saamise hirmu trotsides mina ise. Iseendana kõnetasin teist, kes julgeb samamoodi oma hirmudele vaatamata olla tema ise. Vahel, kui end ebakindlana tunnen, tahab täiuslikkuse mask enesekaitseks vägisi ette ronida, ent siis tuletan meelde, et kõnetasin armastust ebatäiuslikuna. Iseendana. Ning see on pagana vabastav tunne, mis lubab veelgi rohkem oma tundeid ja iseennast välja näidata, jagada.

Minu arust on julgustav teadmine, et kui ma püüan näida kellegina, kes ma pole, armastatakse mind ka selle eest, kes ma pole. Sellist armastust pole mulle nagunii vaja, kui ma tean, et olen iseendana armastusväärne. Selle ausa ja eheda tunde nimel olen nõus ka haiget saamisega riskima, sest kaotada pole midagi peale vähekese eneseuhkuse. Seda on meil kõigil enamasti nagunii liiga palju.

Iga inimene peaks endale teadvustama, et on armastusväärne. Nii on julgem oma südant avada, armastada ning olla fassaadita ka juhul, kui sellele tundele ei vastata.

Millegipärast oleme harjunud kõike ette planeerima ja kontrollima - elu planeedil Maa, iseennast ja oma tundeid. Nii on viisakas. Oma südant julgetakse veidi avada enamasti siis, kui eksisteerib mingigi aimdus, et tunded täitsa vastuseta ei jää.

Raske on leppida sellega, et ebakindlus on osa elust. Selle asemel püüame erinevad stsenaariumid peas läbi mängida, et nii võimalusel halvimad välistada ja ohje hoida. Mõni inimene vaevleb terve oma elu armukadeduses sündmuste pärast, mida mitte kunagi ei juhtu. Teine näeb suurt vaeva muutes ennast ja teist, aga lõpuks juhtub ikkagi see, millele ta suures hirmus aastaid vastu töötas.

Browni sõnul on avatud südamega inimesed leppinud sellega, et kõike pole võimalik ette näha. Armastuses, nagu ka elus üldiselt, pole väga vettpidavaid tagatisi. Neid ei anna ka abielu või ühised lapsed. Kuhu armastus viib, pole võimalik ette ennustada. Seega võiks need stsenaariumid lihtsalt rahule jätta ning teadmisega, et ebakindlus on osa elust, rahu teha.

Seda on lihtne öelda, aga tegelikult arvatust palju lihtsam ka saavutada. Piisab kui on siiras teadmine, et olen armastusväärne iseendana. Selle teadmisega tekib ka julgus oma tundeid välja näidata ja armastada teisi, aga eelkõige iseennast, mis ka ei juhtuks.

Eelmine
Huvitav, kuhu see kirjutis mind viib...
Järgmine
Lapseootus ja... depressioon

Vastused puuduvad

Email again: