TIINA KAUKVERE

Meil on vaja ringi rännata

Foto: Rene Türk

Fotod Pariisist: Rene Türk (kui ta just ise fotol ei ole)

Fotod Berliinist: mina, reprod Berliini müüri mälestustahvlitelt

Kohe, kui töölt koju jäin, sõitsime kambaga reisile. Rasedana on ebamugavam võõras kohas ringi kolistada, ent sellest hoolimata jõudsin ka seekord veendumusele, et inimene peab ära käima ja oma mulli kõrvalt vaatama. Iga retk on seda mulle kinnitanud.  

Pariis on üks mu lemmikumaid Euroopa suurlinnu. Korraga suursugune ja ehe, erudeeritud ja vabameelne, traditsiooniline ja multikultuurne, külluslik ja vaene. Minu arust on Pariis just selline, eluline. Pettuvad need, kes soovivad näha ainult üht palet. Seda pole elus ja pole ka Pariisis.

Sellepärast oli mul suur huvi kaasa minna sõbra Rene plaaniga tähistada tema sünnipäeva Euroopa ühe suurema fotonäituse/laada Paris Photo külastusega.  

Rene Türk

Tänavu pole ma väga palju maailmas ringi kolistanud ja tunnen selgelt, kuidas vahel kipub seetõttu nagu hing kinni jääma. Väiksemad probleemid tunduvad suured, suured mured isegi elust suuremad. See ongi selge märk, et olen liiga kaua oma mullis istunud. Lahendused enamasti samas mullis ei teki, sest “ühtegi probleemi ei saa lahendada sellel tasemel, millisel see tekkis”.

Kott kokku ja korra teise keskkonda, kui vähegi võimalik. Pole vaja maailma otsa rännata, piisab naaberriigistki, kui seal saab end võõras keskkonnas ja keset keelebarjääri veidigi proovile panna, elu näha. Me käisime Postimehe uudistetoimetusega nädalavahetusereisidel Stockholmis, Riias, isegi Narvas… Voh, kus hakkas kujutlusvõime lendama, tekkis uus perspektiivitunne. Neid reise mäletame kõik kaua.

Vastandite Pariis

Pariisis kappasime kilomeetreid jalgsi ning veel rohkem metrooga. Elasime kambakesi kommuunielu väga õdusas korteris heas Les Marais naabruskonnas, kus on palju kalleid poekesi ning Jumalaema kirik jalutuskäigu kaugusel. Seal kandis kirjutas Victor Hugo “Hüljatud”, ehkki lugesin kuskilt, et tol ajal oli see mõnevõrra räämas piirkond.

Foto: Rene Türk

Ja kui kamp laiali läks, kolisime Oliveriga Montmartre’le Moulin Rouge’i lähedale. Sõime hiinakas ning kolasime uudishimust erootikapoodides. Et ikka oleks ööd ja päeva! Polnud seal mingit romantikat, peenutsemist ja võltshäbi – ühes poes kostusid seina tagant koleda tämbriga naisterahva hääled ning müüja, jässakas ja kiilakas meesterahvas pihustas erootikakaupadele õhuvärskendajat. Õõõõõ!

Tänavapildis oli rohkem kerjajaid. Neid vaadates juurdlesin iga kord, kas inimesel on tõesti häda käes või on see tal üks viis lisaraha teenida. Meie ööbimiskoha ukse ette, otse väga suure bulvari äärde seadis end vastu ööd sisse näiteks üks naine kahe lapsega. Kohale oli selleks tarbeks veetud madrats linadega. Päeval seda ei olnud. Lapsed pikutasid tekkide sees piirkonna kõige tihedama liikluse ja ööeluga kõnniteel. Hommikuks olid nad igatahes kuhugi kadunud nagu paljud teised rahaküsijadki. Pärastlõunal ilmuvad taas…

Midagi erilist igatahes selles Montmartre piirkonnas on. Fantaasia hakkab seal lendama võimsamalt kui kuskil mujal Pariisis. Seal on rohkem elu oma ilusates ja koledates toonides. 

Kui kõik on väga klantsitud, puhas, ilus, sümmeetriline ja korras, tapab see minu arust ka fantaasiameele. Lapsest saadik olen ma hulkunud pigem mahajäetud paikades, kus on pähe torganud meeletud muinasjutud. Paigad mängimiseks olid puuriit ja toomingavõsa, mitte tarastatud mänguväljak.

Pariisis on minu meelest tunduvalt rohkem õhku ja ruumi kui näiteks Londonis. Mõtlen just sellist mõtte- ja iseolemisruumi. Saab fantaseerida ja uneleda ega pea muretsema, et massidele jalgu jääd. Hea koht minusugusele unistajale, kui rahakott ja telefon on kindlalt ära pandud. Mina eksponeerisin neid alatasa muidugi kõigile, aga ju siis saatus hoiab tõesti juhmakaid - mind pole paljaks varastatud. Küll aga pakuti mulle metroos kõhu tõttu pea iga kord istet. Vahel isegi nõuti seda. Ja üksi sõites tutvusin ja jutustasin ühe raseda pariislannaga. Napoleoni hauakambri ees teatas valvur mulle reipalt: felicitations!

Ühesõnaga, soe poolehoid saatis Pariisis mind ja kõhubeebit. Selliseid mistahes rahvusest ja etnilise taustaga võõraste inimeste kaasaelavaid pilke polnudki varem endal tunnetanud. Need vaikivad head soovid tasub kõik vastu võtta ja üleni enda omaks teha! Aitäh, olen tõesti liikuv looduse ime! Ja vägagi liikuv kaheksanda ootamiskuu kohta. Ei tea, kas oleksin sellise äratundmise peale tulnud ka kodus oma mullis tiksudes?

Vahel sai muidugi keset kappamist võhm ka otsa, suu kuivas, silmad otsisid tualetti või voodit. Eriti õudne koht oli suur ja palav riidepood, aga selliseid paiku hakkasin peale esimest kogemust kohe vältima. Selle asemel jalutasin üksi pargis või sõitsin metrooga korterisse uinakut tegema. Nii kulgesid päevad rahvaste paabelis rahulikult kuni viimase, viienda päevani. Siis tundsin tõesti inimestest tüdimust ja tahtsin koju. Lennujaamas ma igatahes ühtegi teist nii rasedat ei silmanud.

Müüdimurdjate Berliin

Raseduse esimeses pooles kolasin Berliinis ja see oli suurem katsumus – peavalu, iiveldus ja suur väsimus keset suvekuumust. Midagi otseselt täitsa tegemata ei jäänud, aga kõike sai tehtud poole vinna ja poole väiksema naudinguga. Siiski on seegi reis mulle sügava mälestuse jätnud.

Esiteks oli mul nii siiralt hea meel näha Meritit! Minu endist ülemust, kes nüüd töötab Berliinis Eesti kultuurisaadikuna. Ta ootas mind särades hotelli fuajees, kuhu mõnevõrra väsinuna lennukilt tuhisesin. Ma ei tee niisama suuri sõnu, aga taaskohtumine temaga oli tõeliselt värskendav nii mulle, kui minu emale, kellega Berliini avastama tulin. Merit tegi paar aastat tagasi oma elus kannapöörde. Järgis oma unistusi ja kolis Saksamaale. Tema lugu on mujal hästi ära kirjutatud/jutustatud (näiteks Eesti Päevalehes või Edasi.org vahendusel). Meritil oli soov näidata meile päris Berliini, sest äkki jääb meile muidu mulje, et Berliin ongi Brandenburgi värav või Riigipäevahoone. Berliin on palju enamat! Tema Berliin on hoopis Young African Art Market (YAAM) - Spree ääres paiknev Aafrika kultuurihõnguga klubi, kus nauditakse reggae-muusikat.

Tema Berliin on selline kultuuride kohtumispaik, kus ei kehti karm Saksa ordnung. Seal kogunevad nädalavahetuseti Tai päritolu inimesed Preußenparki ja pakuvad omavalmistatud toitu kõigile soovijatele. Igasuguste hügieeninõuete asemel saab üle pika aja loota iseendale ja talupojaloogikale – mereannid võiks läbi käia fritüürist sinu silmade all. Ja kui ei tihka, ära söö, vaata ja jutusta pakkujatega niisama.

Meie sõime igatahes kevadrulle ning ema otsustas lapsepõlvest pärit müüdi murda, et fritüüritud banaan on kõige hirmsam toit maailmas. Täitsa maitsev oli see, mida toiduturul pakuti.

Meriti Berliinis on palju vabameelsust, tänavakunsti, multikultuursust. Kes tahab, kolib korterist telklinnakusse Spree ääres. Kellel lapsed suureks kasvatatud, see ei jää oma senise suurema kodu külge kinni, vaid vahetab selle väiksema vastu.

Nii osutus reis Berliini omamoodi müüdimurdjaks. Suur müüdimurdja oli just Merit ise, kes vist tõestas iseendalegi, et elu Postimehest, Tallinnast, Eestist väljas on võimalik ja mitte ainult... Unistustest lahutab vaid julge pealehakkamine.

Samas on müüdimurdja ka Berliin ise. Igal sammul tuletab kõik sealne meelde, et ligi 30 aastat tagasi oli see linn kaugel tänasest vabameelsusest. 

Eriliselt tunnetasin seda Bernaueri tänaval, kus kunagi jagas müür linna brutaalselt kaheks. Inimesi, kes seda ületada püüdsid, lasti veel 30 aastat tagasi maha. Ajal, mil mina juba elasin.

Seal on pilt kellestki Jörg Hildebrandtist, kes vestleb 1961. aastal teisele poole müüri jäänud lähedasega. 

Ja seal on lugu perekond Knittelist, kelle aadressiks oli Bernauer Straße 8 enne, kui müür ehitati. Idasse jäänud perekond otsustas põgeneda, ehkki Helga Knittel oli üheksandat kuud rase. Ta hüppas oma abikaasaga teiselt korruselt alla ja maandus õnnelikult Lääne-Berliini tuletõrjujate turvavõrku. Kolm päeva hiljem sündis Helgale tütar.

Selliseid lugusid on Berliinis ja Bernaueri tänaval palju. Üks paar abiellus sellel tänaval 1961. aastal nii, et pruudi vanemad said sündmusele kaasa elada aknalt. Nad lihtsalt jäid teisele poole müüri.

Täna on Bernaueri tänava müüri asemel roheline murulapp kilkavate lastega. Kõik olnu tundub uskumatu, võimatu, ülekohtune. Aga ometi see ju kõik millegipärast oli. Selline oli paradigima, milles inimesed kõigest põlvkond tagasi elasid. Neist mõnigi arvas, et nii on ainuvõimalik.

Kui inimkond on milleski edukas olnud, siis on see enese loodud mustrite põrmustamine. Ja metallkonstruktsioonid Berliini müürist keset rohelist parki on  selle järjekordseks tõestuseks. Kindlasti on sääraseid mõtte- ja käitumismustreid ka tänapäevases maailmas, ka vabas maailmas. Kunagi purustame need ja vaatame siis neile põlastusega tagasi nentides, et kunagisest normaalsusest on taas saanud ebanormaalsus. Seni elame neis aga rahus edasi ja teeme igapäevaselt asju, mida põlvkond hiljem põlastame.

Reisimine paneb sellele kõigele mõtlema. 

Ahjaa, otseselt planeerimata leidsime end Pariisist ajal, mil seda külastasid üheskoos sellised nimed nagu Donald Trump, Vladimir Putin, Angela Merkel, Recep Tayyip Erdoğan või Theresa May. Triumfikaare all tähistati 11. novembril saja aasta möödumist Esimese maailmasõja lõpust. Saime sellest osa ühes kohvikus mõnesaja meetri kaugusel triumfikaarest, kus suursündmust sai vaadata televiisorist. Ega suurt lähemale vist kedagi ei lastudki, kuigi päris ringi me ümber kaare ka ei teinud. Mõtlesin seal teleri ees hetkeks, et kellele seda sorti üritust õigupoolest korraldatakse? Donald Trumpile või rahvale, sest tundub, et mõlemad korraga ühele üritusele ära ei mahu. Siis mõtlesin, et ükskõik. Oluline on meenutada.

Ajalugu on korduvalt tõestanud, et see, millisena üks inimene maailma näeb, ei tähenda, et selline maailm on. Ületamatud raskused on olnud ületatavad. See, kui me veel täpselt ei tea, milline on lahendus, ei tähenda, et lahendust pole. 

Aitäh Rene, Kersti, Karin, Oliver ja Joonas seltskonna ja toreda Pariisi reisi eest! Ja aitäh emale ja Meritile Berliini eest!


Eelmine
Head aega, teine kodu

Vastused puuduvad

Email again: