TIINA KAUKVERE

Õpin sööma

Minu töölaual on mitu kuud vedelenud üks väike paberitükk, millel järgmine mõttetera: «Sa oled tunni aja pärast jälle näljane.» Selle poetas jõuludel minu kingipakki naljaga pooleks üks hea sõber. Aitäh!

«Laias laastus jaguneb läänelik ühiskond ju kaheks – need, kes suudavad oma toitumist kontrollida ja need kes ei suuda. Söögist saadavatest emotsioonidest on vähem-rohkem sõltuvuses mõlemad. Nagu kained alkohoolikud ja tarbivad alkohoolikud.»


Sa oled tunni aja pärast jälle näljane –  viimasel ajal olen selle sententsi üle sügavamalt mõelnud.

Millal ma üldse tõeliselt tühja kõhtu tundsin? Kõrvetavat nälga. Ma ei mäleta oma elust säärast kogemust, olen õnnelik inimene.

Nälja asemel elab enamik arenenud maailmast teises äärmuses –  toidust saadavate emotsioonide orjuses. Uued tooted ja maitsed, restoranid, köögid. Inimesed jumaldavad toitu! Valik on tohutu, toiduainetööstus üüratu. Mida süüa või süüa teha võib olla päeva kõige põletavam küsimus.

Poelettidel leidub hulk raamatuid, mis õpetavad õigesti sööma. Internet on täis videoid ja soovitusi teadlikelt. Toidupiltide aeg sotsiaalmeedias pole ostutunud mööduvaks trendiks.

Ühest küljest on mul inimeste pärast hea meel. Tundub, et oleme leidnud midagi, mis meid ühendab ja ühtlasi ka elus hoiab. Teisest küljest tundub säärane suhe obsessiivne ja  meeleheitlik.

Laias laastus jaguneb läänelik ühiskond ju kaheks – need, kes suudavad oma toitumist kontrollida ja need kes ei suuda. Söögist saadavatest emotsioonidest on vähem-rohkem sõltuvuses mõlemad. Nagu kained alkohoolikud ja tarbivad alkohoolikud.

Ülesöömise all kannatavat ülekaalulist ning täiusliku kehaga toitumisnõustajal võib olla rohkem ühist, kui nende kehad räägivad. Kui mõlema argimõtted keerlevad söögi ümber, siis on nad mõlemad ühtmoodi toiduga seotud emotsioonidest sõltuvuses. Vahe on lihtsalt selles, et üks suudab end kontrollida, teine mitte. Emotsioonide vangis on mõlemad. Mõlemad peavad end piirama ja on ka piiramisele keskendunud. Ühel on tahtejõudu lihtsalt rohkem.

Kas kaine alkohoolik suudab päevajoodikut oma nõuga aidata? Ma arvan, et suudab. Aga ma arvan ka, et kui inimkond seda sõltuvust teadvustaks, muutuks ka suhtumine toitu, mille tulemusena oleks võimalik emotsionaalsest sõltuvusest täielikult vabaneda. Ehk kaoks nii meeletu  ületootmine, ületarbimine, ülesöömine ning pidevalt segavad mõtted söögist.

Ma ei taha alavääristada toidukultuuri või kellegi kirglikku hobi, aga tõele näkku vaadates ei saa me ju nende tohutute valikute keskel hakkama. Kui kõik peavad mõtlema sellele, kuidas ennast piirata, siis on probleem kõigil, ole sa seejuures ülekaaluline või oma tippvormis. 

Sellest emotsionaalsest sõltuvusest räägivad ka ilusad pakendid, poodi müügile tulevad üha uued maitsed. Tootjad juba teavad, kuidas tarbijate emotsioonidel mängida. Sõltuvus on kindla peale minek – sellelt saab alati teenida. Väiksem rasvasisaldus! Rohkem proteiini! Kõik ainult selleks, et saaksime rahulikuma südamega oma sõltuvuses elada.

Kas see ongi lahendus? Ma arvan, et inimesel on võimalik kaugemale minna, et ei tekiks vajadust end piirata, ei peaks kontstantselt oma mõistust vaevama küsimusega, mida ja kui palju süümepiinadeta suhu panna. Paljude mõttemaailm on selle küsimuse kammitsais. Kammitsad on ju ahistavad, nendega leppimisele eelistame tavaliselt vabanemist.

Võiks olla loogiline, et sõltuvusest vabaneda aitab teadvustamine. Mul pole kunagi elus olnud klassikalist söömishäiret, ometi õpin ma praegu sööma ja toitu vaatama kui praktilist vahendit, mitte kui emotsiooni. Õpin sööma vaikuses ja keskendunult, ainult toit nina ees. Mõni päev kujuneb see päris raskeks ülesandeks, proovige ise järgi.

Olen sageli mõelnud, miks mulle nii väga näiteks kohvi juua meeldib. Seegi on emotsionaalne sõltuvus, ei enamat. Kohvi sümboliseerib minu jaoks uut algust – sooja hommikut perekeskel. Sarnaste assotsiatsioonide kütkes olevad inimesed tarbivad kuus kõvasti ühekordseid topse ja jätavad üürikese sooja tunde nimel ebanormaalseid summasid müüjatele.

Olen mõistnud, et ma ei vaja toitu nii palju füüsiliselt kui emotsionaalselt. Seega rahuldab söömine enamasti emotsionaalseid vajadusi ning klassikaline «nälg» on osa emotsionaalsest rahulolematusest.

Enamasti ei suuda toit seda «nälga» siiski leevendada, vaid kompenseerib mingit suuremat elulist puudujääki. See võib olla rahulolematus tööga või eraeluga. Kui lause «sa oled tunni aja pärast jälle näljane» reaalsuseks saab, pole see nälg füüsiline, vaid vaimne. Ja söök suudabki seda tunnet vaid tunniks leevendada. Siis oledki jälle «näljane».

Järgnev on juba iga inimese enda valik – kas rahuldada mõne tunni tagant tekkivat emotsionaalset rahulolematust söömisega või seda lihtsalt alla suruda.

Aga ilmselt on ka pikemaajalisi ja isegi täiesti vabastavaid lahendusi. (Loomulikult mõistan, et söömiseta ei saa, aga seni kuni me füüsilise nälja pärast muretsema ei pea, on söögi ümber keerlev mõttemaailm minu arust lihtsalt raiskamine.)

Ma arvan, et selline teadvustamine võiks meid, inimesi, aidata, ehkki emotsionaalsest sõltuvusest on raske vabaneda, kui see on juurdunud kogu kaasaegsesse ühiskonda nii, et suur osa sellest arugi ei saa. Samuti pole sõltuvuse eest kuhugi põgeneda – uued ja vanad maitsed, kirevad pakid ning tohutu valik on kõikjal.

Kui teadvustame oma emotsioone, on ehk võimalik toitu hakata taas võtma kui ürgse funktsiooni täitjat – vahendit, kütet. Nii nagu see on vahendiks metsloomadele. Aga muidugi võib elada ka koerte kombel, kes kargavad iga krabina peale püsti, loevad peremehe ampse ning teevad tükikese nimel ära kõik trikid, mida inimene teha käsib. Vahet pole, kas kõht on tühi või täis.

*Kindlasti on meie ühiskonnas inimesi, kes on sunnitud mõtlema toidule sellepärast, et nad ei tea, kust seda järgmine kord saab. Ja seda meid ümbritsevast küllusest hoolimata. Ehk märkaksime neid rohkem, kui me ise ei mõtleks nii keskendunult sellele, mida süüa ja kuidas selles külluses oma valik teha.


Eelmine
Minu hulluks ajav omadus
Järgmine
Butafooria, milles me elame

Vastused puuduvad

Email again: