TIINA KAUKVERE

Palun õpime «lumehelbekestelt»

Austan väga vanemat põlvkonda, olen järeltulijana selle põlvkonna nägu. Aga mulle teeb haiget näha, kui nad ise end piisavalt ei austa ja kõige hea vääriliseks ei pea.

Seepärast on minu siiras soov on, et mu enda laps õpiks oma tundeid ja vajadusi väljendama ega elaks end alla surudes. Ma soovin, et tal oleks julgust unistuste poole püüelda, et ta peaks end nende vääriliseks.

Aga tema õpetamiseks pean mina ise nõnda elama. Mul on sellega raskusi, sest olen kasvanud ühiskonnas, kus igasugune pealetükkivus on ebaviisakus. Olen õppinud, et oma arvamuse peab kuidagi välja teenima, sest «laps räägib siis, kui kana pissib». Ja isegi kui kõik on hästi, ei tasu liigselt rõõmustada, sest «pill tuleb pika elu peale». Kohe tuleb nagunii uus jama kaela, sellepärast «pigem karta kui kahetseda». Kui mul midagi metsa läheb, on tihti esimene mõte - liiga hea, et tõsi olla.

Ajalugu on eestlastesse generatsioonide kaupa süstinud mentaliteeti, mis ütleb, et ole alati valmis halvimaks, tee end võimalikult märkamatuks ning katsu lihtsalt läbi ajada. Nii nagu «lumehelbekesi» äärmuseks peetakse, on see paradigma ju samasugune äärmus, mida ei murra kergelt. Läheb aega, kuni suudame end sisimas hea vääriliseks pidada. Keegi ei ole süüdi, kõik on ohvrid.

Palun ärme siis naeruväärista ega suru ise alla põlvkondi, kes sellest kannatustetaagast tasapisi välja kasvavad, kui nad meie jaoks tunduvad kuidagi üleolevad, idealistlikud, eluvõõrad ja lihtsalt liiga vabad hinged. Neid kammitseb veidi vähem see allasurutuse muster. Nende sammud peaksid olema hoogsamad.

Mina olen sündinud nõukaaja lõpus. Ma vist ei klassifitseeru «lumehelbekeseks», aga ma ei ole pikalt elanud ka pidevas defitsiidis ja hirmus. Mul on seetõttu privileeg seda väärtustekonflikti kõrvalt vaadata.

Need, keda rusuvad kannatused ajaloost, on idealism ja naiivsus sama hirmsad kui igasugused uuendused. See kõik tähendab ebastabiilsust, mis tähendab ohtu. Need, kes rusujatest pääsenud, peavad kõige masendavamaks hoopis paigalseisu. Ebastabiilsuses võib peituda võimalus.

Ent vastandumise asemel võiks «lumehelbekeste» kritiseerijad teadvustada hoopis iseenda allasurutust ning keskenduda iseendale, sest nüüd on see võimalik.

Mulle meeldib Oprah Winfrey mõte, et väljendit «ennast täis» tasub komplimendina võtta. Ta ütleb, et on nii ennast täis, et ajab üle ääre. Ja see võikski olla inimese eesmärk, sest ainult siis, kui ma olen ennast täis, on mul võimalik pakkuda midagi teistele. Ennast armastades on võimalik armastada teist.

«Lumehelbekesed» saavad oma õppetunnid elult, aga parem saada need uljalt idealistlikke samme võttes kui tegemata jäänud samme kahetsedes. Tuline kriitika kedagi nagunii elama ei õpeta ja kokkuvõttes on «lumehelbekesed» kritiseerijate enda loodud ühiskonna nägu, nende lapsed.

Kaks oma aja «lumehelvest»: vanaisa Harald ja mina. Noorus on alati olnud hukas, aga samal ajal vaatab iga põlvkond väikse põlastusega tagasi mustritele, milles on inimesed enne elanud. Ei kujutaks ette, et tänapäeval oleks ühe inimese õigused kehvemad on, sest ta on naine või mustanahaline. Või seda, et meil riigina iseseisvust pole. Kas need asjad oleks täna tabud, kui poleks olnud mõnda «lumehelbekest», kes julgeb unistada ja leppimise asemel olla idealist?


Eelmine
Lapseootus ja... depressioon
Järgmine
Juhmid lihasööjad*

Vastused puuduvad

Email again: