TIINA KAUKVERE

Blogi

Mida ma mõtlen, kui keegi ütleb «ei saa» 

Minu isa raadiotelefoniga. Foto: erakogu

Mõtlen aastale 1998, kui isa tuli koju uue agregaadiga. See oli mobiiltelefon Ericsson GA 628, minu mälu järgi sinise korpusega. Meie kettaga kollase lauatelefoni puhul oli kõik palju lihtsam. Vali kolm numbrit (ühe keskjaama piirkonnas sai nii hakkama) ning Hele-Riin naabermajast oli toru otsas. Mõnikord jõudis Hele-Riinu ema või isa ette, siis tuli viisakalt torusse öelda: «Tere, kas Hele-Riin on kodus?»

Kõik vajalikud numbrikombinatsioonid olid peas, mõni neist tänase päevani (255 – vanaema, 292 – Kaia, 367 – Helene, 390 – kodu). Kui meelest ära läks, siis aitas paks ja kollane telefoniraamat.

Aastal 2000 toodi meie majja ka kompuuter. Ka see tekitas parajalt elevust, kuid tüdimus tuli ka üsna kiiresti peale. Kaua sa ikka jaksad mängida Windowsi mänge nagu Jewel Chase ja Charmer või siis Kid Pixi programmiga pilte joonistada. Aga esialgu võitlesime vennaga oma kordade pärast jõuliselt ja palju.

Loe lisaks