TIINA KAUKVERE

Blogi

Marugram: väsimatud reisusellid

Telefonist pilte sirvides märkasin, kui palju oleme sel suvel mööda Eestit ringi kolistanud. Praegugi kirjutan seda postitust ühest hubasest Kuressaare saunamajakesest, kus oleme nädala elanud. Kuhu siit edasi, ei teagi... Maru elu. 
Mustvee ja Peipsi
Käsmu
Lahemaa
Foto: Rene Türk
Foto: Rene Türk
Jäneda
Pärnu
Hiiumaa
Saaremaa

Loe lisaks

Kes tapab sinu fantaasiaid?

Kes sulgeb külades tabade taha puuriidad ja ehitab steriilse mänguväljaku? Kes loeb oma samme ja planeerib nende põhjal teekondi? Kes “arendab” võsa asemele pügatud muruga korterlinnaku? See on spontaansust pelgav ja optimeerimist armastav täiskasvanu.

Kui ma olin väike tüdruk, mängisin väga palju ihuüksinda. Nii sai kujutlusvõime vabalt lennata ja keegi ei saaginud reaalsusega peas loodud võlumaailmasse. Solgitorukaane all elas kuri nõid, sild järvepaisu kohal oli laev avamerel, vahel ka Hiiumaa praam. Ent vanas veskis asuva palgirongiga sai kõvasti lõbusõitu tehtud kogu küla lastega. Lastega, kes suveks kolisid sisuliselt puuriitade vahele. Polnud põnevamat kohta kui puuriidad keset meie küla, sellega nõustusid nad kõik.

Teine äge koht oli jõe-äärne toomingavõsa, kus väike purre ning suitsuahi laudade ja toolidega.  Tohutu ronimispuu, vana ja kahar toomingas, võttis kõik enda varju. Sagelil kolistasime kambaga hoopis garaažide taga. Sealne meenutas eksootilist džunglit, kus puude vahel ronis kassitapp ning keset rohelisust oli veelomp. Sellest üle hüppamiseks oli keegi köie sidunud. Mida sa oskad veel elult tahta?

Noh, ja kui nendest kohtadest küll sai, siis leiti tee ka küla keskel asuvale mänguväljakule. Seal olid rauast ronimispuud, liivakast, isegi kiik, ja see kõik asetses kohe meie koduakna all. Ent garaažide taga oli ikka nii palju ägedam!

Täna ei mängi seal enam keegi. Puuriitade asemel on tabalukus kuurid, toomingavõsa ongi vaid üks tohutu võsa ja garaažide-tagune läbipääsmatu.

Viimati kodukülas käies märkasin aga, et majade vahele on rajatud modernne mänguväljak. Liivakast, ronimispuu... Ilus, värviline, kompaktne, sümmeetriline, riisutud, steriilne, nagu pealinnas. Ainult seal on mänguväljakud veel ka tarastatud. Nende aedikute ümber olen näinud istumas vanemaid, kes ootavad, et mängud mängitud saaks.

Täiskasvanutel on üldse kõik väga planeeritud ja paigas. Tean omast käest, olen nüüd täiskasvanu. Igaks asjaks on oma aeg. Kui on mänguaeg, siis tuleb mängida.

Ent lapsepõlv oli palju mängulisem. Põhikoolis läksin tihti oma parima sõbranna Leenuga koolist koju tunde. Vahepeal sõitis vend minust kolm korda rattaga mööda, jõudis käia ära trennis ning kooliasjadki tehtud. Meie Leenuga ikka tulemas, pole pooltki veel kõnnitud. Teele asudes teadsime vaid, et see lõpeb koduuksel. Aga kaua rännak kestab, kust läbi läheb ja keda sellel kohtame, see selgus alati käigupealt, õhinapõhiselt. Täiskasvanuna ütleksin ehk selle kohta aja raiskamine, kui need tulemised ei oleks täis olnud meeldejäävamaid ja naljakamaid seiku minu senises elus.

Kui Leenu täna tänavatel selliseid lapsi kohtab, kutsub ta neid nokkijateks. Seal nad nokivad, seljakotid asfa heidetud. Vaatavad midagi aega, teisi ja iseennast unustavalt.

Möödus pea 20 aastat ja nokkimine hakkas minu ellu tagasi pressima. Sain ise emaks. See on tegelikult nokkimist soodustav amet. Esialgu võid sa nokkida igapäevaseid käruringe tehes, lapsega seinal varje vaadates, kussutades, kümme korda ööpäevas imetades. Hiljem, kui laps iseseisvamaks saab, saate juba koos nokkida. Õues oma esimesi iseseisvaid jalutuskäike tehes on tema jaoks nokkimist väärt iga teele jääv kivi ja puuoks.

Kui maailma uudistavast imikust pole oskuslikumat nokkijat, siis üllatusega avastasin, et minu lapsepõlve lemmiktegevus on täiskasvanumaailmas hoopis peljatud te-ge-vu-se-tus. Ja hetk ainult iseendaga võib olla kurnav, üksildane, tühi. 

Mitu kilomeetrit? Kui kaua? Milline marsruut? Palju samme? Nii küsisin endalt vankriringidele suundudes. Mulle, suurele unistajale ja niisama kondajale, oli sihitult uitamine muutunud katsumuseks. Olin end vahepeal programmeerinud eesmärke seadma, planeerima ja plaani täitma. Kõik peab olema mõtestatud, põhjendatud, tulemusele orienteeritud. Vastasel juhul on tegemist “ebaefektiivselt kasutatud ajaga”.

Täiskasvanud inimene peab ometi efektiivne olema. Tema nädal on täis planeeritud. Ta ütleb suure uhkusega, et aega pole. Teatab tuttavale tänaval, et kiire on, sest pisemgi vestlus ajab niigi pingul päevakava lõhki. Ta jalutab tööle, sest tahab olla “kehaliselt aktiivne”. Tal on aastas vaid 28 päeva puhkuseks ning see väärtuslik aeg tuleb pikalt ette ära sisustada, vastasel juhul läheb see niisama passides raisku. Nii püstitab ta eesmärke isegi “puhates”.

Eesmärkidega kipub olema nii, et tõelise rahulduse saab neist sageli siis, kui need on saavutatud – on tulemus. Olgu selleks läbiloetud raamat, jalutatud kilomeetrid, kulutatud kalorid, kohtutud kohtumised, tehtud ülesanded. Nokkimisel otsest ja selgelt eesmärki pole. Ent selles peitubki nokkimise võlu. 

Esiteks viib nokkimine mõnikord täiesti ootamatult millegi suurepäraseni. Müüte, elusid ja maailma muutvani, sest ilma kammitsuseta saab fantaasia kõige võimsamalt lennata. Täiskasvanu ütleb küll, et laps peab igavlema, et uute avastusteni jõuda. Ise aga talitab ta hoopis nõnda, nagu jõuaks nendeni raske töö, pideva rapsimisega.

Silmnähtavate tulemuste asemel jääb nokkimine enamasti siiski lihtsalt nokkimiseks, mistõttu kipume selle võlu unustama ja jääme igapäevaste liistude juurde, mis kindlasti mingi tulemuse garanteerivad. Isegi, kui keskpärane, vähemalt tulemus. Tulemus on turvaline.

Kui eesmärk kannustab, siis eesmärgitus vabatab. Pole eesmärki, pole ootusi, pole tähtaega, pole tormamist, pole pettumust. See võimaldab nautida protsessi ennast, nautida hetke ja märgata ümbritsevat. Raamatut lugedes pole eesmärgiks see lõpuni saada, vaid lugemist ja hetke nautida. Jalutamise eesmärk pole sammude, kilomeetrite ja verstapostide kogumine, vaid iseenda, ümbruse, hetke nautimine. Tuttavaga kohtumise eesmärk pole linnuke kirja saada, vaid hetke nautimine. Tööl käimine on seni mõnus, kui selle eesmärk pole ainult raha teenimine, vaid hetke nautimine. Elu eesmärk ei ole üleelamine, vaid läbielamine.

Täiskasvanu kipub seda kõike unustama, ent õnneks on kõige suuremad õpetajad ustavalt ja usaldavalt meie kõrval käimas. Nad on meie lapsed. Ärme tapa nende fantaseerimisvõimet ja vabadust lõputute eesmärkide, täis topitud päevakava ja raamidega. Lubame igavleda, uurida, vaadelda. Kindlasti avastavad nad nõnda midagi, mida raamidest pime täiskasvanu enam näha ei suuda. 

***

Üks märkamisharjutus

Selleks, et lõpetada lapsega jalutades tüütu ja täiesti ebaotstarbekas teekonna planeerimine ning liikuda lihtsalt sinna, kuhu jalad viivad, hakkasin ümbrust pildistama. Jalad läksid hoopis sinna, kuhu fotosilm spontaanselt viis. Ilma planeerimata. Märkasin end ümbritsevat ja pildistasin seda, mis mind kõnetas. Samaaegselt mõtlesin neile täiesti suvalistele piltidele pealkirjad. Pealkirjaks said esimesed sõnad, mis hetkega seoses keelele tulid. Nõnda puhkas pea tohutust planeerimisest, märkasin hoopis hetke ja end ümbritsevat. Harjutasin spontaansust. Siin on tulemused.  

Loe lisaks

Elu ilma filtrita

Kui teil on vaja pressinõunikku, mainekujundajat, turundajat, palgake minuealine. Enamasti on ta nii suur spetsialist, et on iseennastki ära petnud selles, mis temas on päris ja mis kuvand.

Olen põlvkonnast, kes kasvanud teismeliseeast alates üles sotsiaalmeedias. Maailmas, kus saad olla täpselt see, kes soovid. Kehastada kõike, mida imetled. Nüüd on see osaks enamiku argipäevast, aga mina sisenesin sinna maailma õrnas eas, kui minu vanematel sellest kõigest veel suurt aimugi polnud.

Esialgu kees elu jututubades, kus piisas oma maailma loomiseks sõnadest - räägi end täpselt selliseks nagu soovid. Siis tulid juurde profiilid ja pildid, nende hindamine. Olin siis põhikooliealine.

Keskkooli alguseks oli kogu elu põhimõtteliselt internetti kolinud. Seal rippuv profiil oli paljude jaoks olulisem visiitkaart kui lihast ja luust inimene ise. Vähemalt tundus see saavat oluliselt rohkem tähelepanu kui reaalne elu või sisemaailm. Mäletan koolist tagasihoidlikke noori, kelle sotsiaalmeedia lehel toimus plahvatus. Väljakutsuvad, julged, kirevad. Muljetavaldav pühendumus internetimina loomiseks. Kaks täiesti erinevat inimest ja maailma, aga ometi kehastas seda kõike üks isiksus.

Sellist kahestumist hakkasin ise tajuma üsna noorelt, põhikooliealisena. See väljendus nii, et tundsin sageli, et ma ei ole tegelikult nii huvitav ja ilus, nagu lubab arvata minu sotsiaalmeedia. Ma hakkasin iseennast võrdlema… iseendaga. Ma olin loonud endale interaktiivselt täiusliku minapildi ja pahandasin endaga, kui reaalsus sellele ei vastanud. See, et päris mina interaktiivsele minale alla jäi, oli saladus, mida varjasin nii, et olin lihtsalt üha enam selles maailmas, kus ma endale rohkem meeldisin.

Aga ka reaalsuses püüdsin üha rohkem selle teise mina moodi olla, mistõttu hakkasin kasvatama endale tugevamat fassaadi ka päriselus. Ma lubasin endale vähem avalikke eksimusi. Ma hindasin end karmilt ning jätsin mitmeid asju tegemata, sest kartsin läbi kukkuda. Internetimina polnud läbikukkuja, internetis polnudki läbikukkujaid. Ma pidin sama hea välja nägema nagu hoolikalt valitud piltidel. Ma lõin endale ootused ning vältisin parema meelega riske, mis võisid need ootused purustada. Fassaadi purustada.

See kõik oli väsitav, rahulolematust tekitav. Enda võrdlemine tekitab alati rahulolematust, isegi kui sa võrdled iseennast iseendaga. Igasugune fassaad on väsitav, sest seda peab pidevalt putitama. Mida ersatsim see on, seda rohkem tuleb hooldada, muidu hakkab fassaad mõranema. Ja siis tuleb nähtavale see, mis on fassaadi all.

Mis seal all siis õigupoolest on, mida me kõik vähemal rohkemal määral varjata püüame? Loome kuvandit, kujundame, presenteerime. Käib pidev iseenda müümine ja turundamine, oma tugevuste rõhutamine ja nõrkuste peitmine. Väljast ja seest, välimuses ja iseloomus.

Oleksin väga tahtnud, et keegi oleks mulle puberteedieas näidanud seda, mis on fassaadi taga, sest see on ehe. Ja ma ei tea midagi ilusamat kui ehedus. Püüan seda alljärgnevate fotodega meelde tuletada. Enamik neist piltidest ei jõuaks kunagi sotsiaalmeediasse. Paljud neist hetkedest ei vääri isegi jäädvustamist.

Hetked, mil ema puhkeb nutma, sest ei suuda vaigistada nutvat last. Need on pildid väsinud ilmetest, punastest silmadest. Paljastest kehadest. Need on kõige suuremat füüsilist pingutust nõudvad hetked, suured emotsioonid. Need on rasvased, pesemata juuksed ja armid kehal. Aga need on ka näiteks kõige siiramad naeratused, spontaansed kallistused, suudlused, üllatused. Nende seas on tõenäoliselt kõige ilusamad hetked elus.

Õnnelikud on need, kes lubavad endal olla ebatäiuslikud. Ka maailmas, kus interaktiivselt on võimalik oma elu täiuseni lihvida. Maailmas, kus kuvand ja maine on kõrgelt hinnatud. Ülehinnatud.

Tundeid ei saa valikuliselt vaigistada. Need, kes kardavad olla haavatavad ja väldivad häbitunnet, väldivad ühtlasi ka joovastust, armastust ning ehedust. Selleks, et leida kontakt, armastus, peab esmalt panema end haavatavasse olukorda ja avaldama teisele oma tundeid. Risk on, et tunded jäävad vastuseta, kuid sama tõenäoliselt võivad need ka vastuse saada. See, mis võib haavata, teeb ühtlasi ka elu ilusaks. Armastan iseennast nii palju, et luban endal olla ebatäiuslik.


Loe lisaks

Maru õppetund: ootustevabadus

Maru ja Elli. Uskumatu, kui suur erinevus on seitsme- ja kolme-kuusel. Elli on sitke, roomab ringi ja tahab kangesti püsti tõusta. Maru siputab jalgu, püüab midagi haarata ja katsub pead hoida. Peagi ei saa keegi enam aru, et neil kahel üldse mingi vanusevahe oleks, aga praegu on Ellil tükk tegemist, et Maru võimete juures mingitki tähelepanu saada. 

Keegi tark, kes vääriks kindlasti tsiteerimist, kui ma ta nime teaks, on öelnud, et pettuda saab ainult iseenda ootustes, mitte inimeses.

Kui Maru oli maailmas elanud mõned nädalad, tuli meil Soome sõita. Mina olen püsimatu reisisell. Mulle meeldib ringi kolada. Vajan keskkonnavahetust ja liikumist. Unistasin vahelduseks uues linnas kärutamisest, uute inimestega kohtumisest. Nii väiksele aga meeldis sel reisil vaid minu süles olla. Magades ja ärkvel olles.

Kussutasin, pani silma kinni. Tundsin kergendust, et magab. Aga, kui ta voodisse panin, tegi silma lahti ja hakkas nutma. Võtsin sülle, kussutasin, panin voodisse, võtsin sülle, kussutasin, panin voodisse etcetcetcetcetcetcetcetc… Paljudele tuttav jada.

Lõpuks lõin käega ja ta magaski päevad läbi minu peal või süles. Ta ju alles harjub eluga maailmas ja oma koduski, rääkimata võõrastest kohtadest.

Aga kui olen aus, siis esimestel päevadel oli peaaegu 24/7 inimmadratsiks olemine frustreeriv. Hommikuti ärkasin lootusega, et tänane tuleb teisiti. Ei tulnud ja umbes kolmandal päeval lõin käega. Leppisin oma madratsistaatusega ja vaatasin, rahu südames, kuidas laps vähemalt minu süles rahulikult magab. Mõelge ise, kui te ühe kuuga poole suuremaks kasvaksite! Tunneksite ka ebamugavust ja suurt lähedusvajadust maailmas, kus kõik on võõras. Isegi omaenda peegelpilt!

Ja siis ühel hommikul, kui ma jälle teda sülest voodisse proovisin panna, ei ärganudki ta üles. Käisin duši all, Maru magas. Sõin hommikust, Maru ikka magas. Hakkasin koristama. Ja ta ikka magas. See uni oma voodis kestis küll tund aega, aga ma ei suutnud oma õnne uskuda. Olin terve päev nii tänulik, kuigi ülejäänud päeva ta magas jälle vaid minu süles.

Seejärel muutsin täielikult oma suhtumist. Varem, kui Maru minu süles silma kinni lasi, siis tekkis alati suur lootus… ehk nüüd! Ehk nüüd saan lõpuks ta rahus voodisse panna. Käia pesemas, kohvi teha, rõdul värsket õhku hingata! Teha joogat! Mida ma küll kõike kohe tegema hakkan! Sellele järgnes frustratsioon, kui ta kohe ärkas. Ent nüüd lõin kõigele käega. Otsustasin, et ei hakka tulevikku planeerima. Olen hetkes. Ilma ootusteta, ilma plaanideta. Läheb nagu läheb.

Seda suurem oli minu rõõm, kui ma peale kussutamist duši alla pääsesin ning sealt väljudes korter endiselt hiirvaikne oli. Sellist tänutunnet polnud ma pikalt tundnud. Tõesti, see pesuskäik oli nii suur üllatus, et rohkemat mul polnudki vaja, et see päev kordaläinuks lugeda.

Elu Maruga on õpetanud, et reaalsus ei tee mulle kunagi nii palju liiga kui peas loodud ootused ja lootused, mis ei täitu. Ootustevabast elust on saanud mulle nagu mingi harrastussport. Ootused ju tahavad ikka tekkida, aga õnneks sõidab siis Maru oma plaanidega neist üle ja tuletab meelde, et elaksin hetkes ja mitte tulevikupildis.

Loomulikult on see suur väljakutse. Pettumust tuleb jätkuvalt ette. Eriti siis, kui olen magamata ja tema nutune. Siis tekib ikkagi suur oma aja igatsus. Mida kaugemana see näib, seda suurem on frustratsioon. Aga lõpuks see oma aeg ikkagi jõuab kätte ning sel hetkel jõuan ikka ja jälle järeldusele, et miks ma lihtsalt sellele keerulisele hetkele ei alistunud. Miks ma ei keskendunud Marule, vaid mõtlesin temaga tegeledes, et saaks käed vabaks, jõuaks see hetk juba lõpuni.

Eelmisel nädalal otsustasime parima sõbranna Angelaga end proovile panna. Tema tütar on seitsme-kuune, Maru sai just kolme-kuuseks. Kaks suurt tähelepanu nõudvat tegelast, kes meid ootustevabalt elama õpetavad. Angela võttis tütre kaasa ja sõitis minu juurde Tartusse. Loomulikult hakkasid ootused kohe minust üle sõitma. Päiksepaisteline ilm, meie, noored emad, jalutamas. Kohvikud ja kohad, mida tahan pealinlasele näidata… 

Reaalsuses ei meeldi Marule tihti vankris magada, mistõttu olime seegi kord palju neljakesi toas kinni. Aga tellisime koju maitsvat süüa ning tundsime tänulikkust, kui Maru oma voodis ning Elli õues vankris pikalt ja sügavalt magasid. Ja kui suur oli rõõm, kui ühel päeval ikkagi kärutamine õnnestus. 

Lugesime ootustevabad päevad kordaläinuks ning Angela sõitis tagasi Tallinna. Tänasime üksteist. Reis Tartu oli meeldejääv ja soe, ehkki möödus suuresti nelja seina vahel.

Ootustevaba elu on praegu veel suur väljakutse, aga Maru õpetab.

Loe lisaks

Maruhoidjate erinevad võtted

Maru on vaid kahe-kuune, kuid tal on välja kujunenud palju suhteid inimestega, kes on mulle armsad. Olen jälginud, kui erinevad need on. Kui erinevalt võivad inimesed lapsega suhelda ning kui erinev on selle suhtluse mõju lapse meeleolule. Maru on küll tabula rasa, kuid mul on tunne, et seetõttu tajub ta väga hästi teise ebakindlust, närvilisust või ka rahu ja rõõmu. Kui olen ise väsinud ja närviline, siis võin püüda, ent Maru eest on seda pagana raske varjata. Teda on palju keerulisem rahustada. On aga inimesi, kes ei peagi suurt midagi tegema, et laps rahulik oleks.

Mina ja Maru

Kui Maru sündis, olin väga ebakindel. Ma olin pigem vältinud imikuid, sest nad tunduvad nii haprad. Ma polnud kunagi ühtegi mähet vahetanud, kedagi magama kussutanud ega tund aega järjest nuttu kuulnud. Nüüd olin üle öö selle kõige keskel ja see oli väljakutse. Kardad ju endiselt teda katki teha, aga mähkmed tuleb ikka ära vahetada. Ma olen veendunud, et beebi tajub ebakindlust ning see muudab teda ärevaks.

Kaks kuud on möödunud, olen täna tunduvalt enesekindlam, ent vahel ikkagi hirmul. Siiski, Maru magab paremini, nutab vähem ja naeratab väga, väga, väga palju! Mängin talle ukulelet, laulan, vaatame koos õhupalli. 

Minu suurim soov on, et tal oleks elus piisavalt julgust oma südant kuulata ning unistada. Isegi kui ta peab selleks vastuvoolu ujuma. Ma soovin, et ta õpiks end väärtustama. Selleks pean aga esmalt seda tegema õppima ise. Paradoksaalsel kombel õpetab Maru ise seda praegu mulle. Kui olen koos temaga, seisan enda eest rohkem, sest pean ühtlasi seisma ka poja eest. Pean ütlema “ei”, mida varem tegin harva. Pean paluma abi sõpradelt ja inimestelt, kes lähedased pole. Olen sageli üsna väsinud, ilma maskita, ehedam. Ja julgen seda tunnistada nii endale kui teistele. Julgen öelda, et vahel on päris raske. Ja kui ma lõpuks leian aja vaid iseendale, siis väärtustan seda kõrgemalt kui iial varem. Tegelikult on kõik väga hästi.

Suurt uhkust enda üle tundsin siis, kui nädalapäevad tagasi Maruga arstil käisin ning mööda Tartu Ülikooli kliinikumi vurasin, Maru ühes käes ning vanker teises käes. Vastutulijad naeratasid mulle ja suurte silmadega ümbrust jõllitavale Marule. Vau, olengi see ema, keda olen varem imestusega vaadanud. See, kes suudab kõike korraga teha, pole kunagi väsinud ja haige. Aga nüüd ma muidugi tean, mis on eesriide taga… Seda suurem on vauefekt!

Füsioterapeut ja Maru

Mis värk on? Kliinikumi füsioterapeut Ülle keerab, pöörab ja väänab Maru, aga titt vaid kilkab selle peale. Ülle annab harjutused koju kaasa, aga kui meie Oliveriga täpselt samu asju proovime, siis karjub Maru nagu oleks tal viimne hetk käes.

Vähemalt algusel oli nii. Nüüd oleme Ülle juures mitmeid kordi käinud ning veidi tema nippe õppinud. Esiteks on suur enesekindlus, millega ta tittesid painutab. Tema ei kahtle, et Maru oma pead üles tõsta jaksab, kui ta last kätest istukile tõmbama hakkab. Maru vaatab talle silma ja tundub, et ka tema ei kahtle enam. Ülle vaatab lastele palju silma sisse. Räägib nendega juttu ja muudkui väänab neid. Maru ajab kaela õieli ja naeratab endale peeglist. Üldse on need väänamistunnid naeratusi täis.

Kui Maru kisama hakkab, siis pole teda mõtet väntsutada, ütleb Ülle. Pea ei tööta siis liigutustega kaasa, mõte ei ole kehahoiu juures. 

Üllele meeldib Maru emotsionaalsus!

Oliver ja Maru

Olen õnnelik, sest Oliver on nii sageli kodus minu ja Maru juures. Leiutame koos jalgratast ehk seda, kuidas kasvatada last. 

Oliver kannustab mind uut sammu astuma – paneme lapse kõhukotti ja lähme metsa, sõidame  Soome, proovime kõike! Ja mina see, kes teda veidi tagasi tõmbab – pane talle müts pähe, käed on paljad! Esialgu mind häiris see, et pean kedagi kogu aeg tagasi hoidma, ent täna tunnen, et selline rollijaotus tasakaalustab. Ühel ei sõida katus ära ja teine ei jää oma hirmudesse kinni. 

Oliver on suur katsetaja. Kui Maru nutab, tuleb põhjus välja selgitada ja katsetada kõike, et ta ei nutaks. Korra tõstis ta Maru isegi jalgadest üles, hehe. Aga vahel tahab Maru lihtsalt nutta ja sellega leppimine on meile kahele raske.

Mulle tundub, et see, kuidas me lapsega käitume, annab aimu meie iseloomude kohta. Oliver ongi loomult leiutaja. Talle meeldivad väljakutsed, lahendused, uued ideed ja nende rakendamine. Selles mõttes talle see jalgratta leiutamine sobib. 

Vanaisa ja Maru

Minu isa on üks heatahtlikumaid inimesi, keda tean. Lisaks kõigele on ta veel suur! Suur ja heasüdamlik – ta on alati lastele meeldinud, ehkki ta vist ise pole seda tähele pannud. Vastsündinut pole ta aga ligi 30 aastat käel hoidnud, aga nüüd on isal Maru. Esialgu oli näha, et suur mees pelgab väikest kääksujat, aga täna imetlen seda, kuidas minu isa oma lapselapsega tegeleb. Esimese lapselapsega. 

Ühel nädalavahetusel olime vaid kolmekesi – mina, isa ja Maru. Kui Maru varahommikul nutma hakkas, tuli isa minu tuppa ja võttis ta enda hoole alla, et mina magada saaksin. Unesegasena ärkasin mitu tundi hiljem, kobistasin trepist alla. Seal nad kahekesi olid – Maru tukkus turvatoolis, mida isa pallil alla-üles hüpitas. Aga Maru tukub ka isa suuuuuuuurel rinnal ning kuulab suurima rõõmuga, kui isa talle suupilli mängib. Isa ka laulab Marule. “Sigaretid ja viinad ja kirglised naised...” 

Kui me nõnda kolmekesi mitu päeva järjest olime, tekkis tunne, et nüüd on keegi, kellele saame rahus Maru hoiule jätta. Isa oskab nuttu lohutada ja Maru naerma panna. Ta käib temaga jalutamas, vahel isegi kaks korda päevas! Ilmselt ikkagi väikest hingevärinat trotsides – kas Marul on soe, kas tal äkki valutab kõht, kas hoian teda piisavalt hellalt. Maru ilmselt tunnetab veel seda väikest ebakindlust, ent samal ajal ka suurt soojust, heasoovlikkust. See sõidab nagu teerull muust üle ja loob turvatunde minuski, kes ma rahus magada võin, kui isa nutvat Maru vaigistab.

Vanama ja Maru

Kui ma teada sain, et ootan Maru, siis ütlesin emale, et see on sinu lapselaps, sinu uudis samuti, võid kõigiga jagada. Esimene lapselaps on nii suur rõõmusõnum, et ta ju väga-väga soovis seda jagada. Tahtsin, et ta lubaks endal seda rõõmu tunda ja ütleks kõigile, kellele soovib. Kui Maru sündis, siis ütlesin emale, et kudugu poisile sokid. Emale ju meeldib käsitöö. Minu tagasihoidlik ema oli papud aga juba selleks hetkeks valmis teinud! Ta uuris, kas võib vahel veel Maru jaoks käsitööd teha. Nii palju, kui soovid! See on sinu lapselaps, sinu käsitöö on rohkem kui oodatud. Ja minult pole selleks vaja luba küsida, sest see on vanaema ja Maru suhe. Nende asi.

Olen oma armsale emale alati rääkinud, et ta võiks oma tundeid rohkem välja näidata. Maru on talle õpetajaks, sest soov tema lähedal olla on nii suur, et sõidab jällegi üle tagasihoidlikkusest. Lähedaseks saame ainult siis, kui lubame olla üksteisel meie ise. Kui lubame üksteisel oma eludes olla ja näitame end sellisena, nagu me tegelikult oleme.

Minu ema on sitkem, kui ta arvab. Võtab raske vankrikookoni koos lapsega, tarib selle trepist alla ja jalutab pakases tunde. Teeb kõike, kui talle võimalus antakse, kui ta ise endale võimaluse annab. Mina usun, et tegin talle kingituse, kui ütlesin, et kui juba jalutama lähed, siis tee kõik algusest lõpuni ise – vaheta mähkmeid, pane Maru riidesse ja vankrisse. Nii kaob ära loomulik hirm pisikesele olevusele liiga teha. Küll Maru teada annab, kui tal ebamugav on. Mina ja minu vend oleme ju sama tillukesed olnud, ehkki 30 aastat tagasi.

Ahjaa, vanaema räägib Maruga eriti peenikeses titekeeles. “Mis nad sinuga teevad?” küsib ta kisavalt Marult. Nii palju kui see mind tüütab, näib see Marule meeldivat.

Maru ja Rene

Üks müstiline sõprus. Renel ei ole vaja lapse rahustamiseks teha kükke või hüpata pallil, nagu mina teen. Tema paneb Marule käe kõhu peale ja räägib tasasel häälel juttu. Ma ei tea täpselt, millest nad räägivad, aga olen kuulnud nutu asemel hoopis rõõmsat koogamist. Maru naeratab Renele. On teatud inimesed, kellega Maru selline on. Nende olekus on midagi, mis Maru end hästi tundma paneb.

Onud ja Maru

Marul on kaks onu – Tõnis ja Silver. Tõnisel lapsi pole, Silveril on kaks.

Silver ja Oliver on kaksikvennad, aga väga erinevad. Kirjeldan seda erinevust läbi mähkmevahetusstiili. Üks on kiire, äkiline, detaile vältiv. Teine detailne, aeglane, hoolikas. Lõpptulemus ei ole väga erinev… 

Tõnis eelistab kallistustele funktsionaalseid lahendusi. Tema tõi Marule sünnipäevaks heeliumõhupalli, mille Marule jala otsa sidus. Nüüd võib Maru pool tundi seda kilgates jõllitada. Tõnis hakkab lapse kallistusi ja lähedust hindama ilmselt siis, kui ise isaks saab. Vähemalt nii juhtus minu ja Oliveriga, kes me samuti neisse varem üsna leigelt suhtusime.

Kersti ja Maru

Oliver rääkis mulle sellise loo: vanapaar võttis endale koera, kelle heaolu nimel tegi paarike kõik. Nüüd dikteeribki reegleid koer, kes muuhulgas vahel ka pureb teda hellitavat paarikest. 

Kersti on minu elus, et õpiksin iseennast väärtustama. Usun nii. Ma ei saa õpetada Maru end väärtustama, kui ma kõigepealt ise ennast ei väärtusta. Vahel tuletab Kersti mulle meelde, et Maru eest ei ole võimalik hoolitseda, kui ma ise süüa või tualetis käia unustan. Ennast ei tohi ära unustada. Ennast peab armastama, siis on võimalik teisi armastada.

Kersti on graatsiline. Kord vaatasin suure üllatusega, kuidas ta Maru enda õlale tõstis. Kui minu käes Maru pigem potsatab või räntsatab, siis tema käes liugleb. Kersti ütleb õrnal häälel “tere, poja” ja usub, et igal nutul on konkreetne põhjus.  

Kersti on igaks Maru sünnipäevaks küpsetanud kooki! Viimati oli see peaaegu kõigevaba, sest olin Maru kõhu pärast piima- ja nisudieedil, aga ikka kerstilikult maitsev.

*Maruhoidjate nimekiri on ebatäielik. 

Aitäh kõigile, kes meie elus on!
Loe lisaks

Maru õppetund: võlusõna ebaefektiivsus

Olen nüüd kuu aega olnud Maru ema. Kool on olnud intensiivne ja emotsionaalne – uut õppematerjali tuleb iga tund juurde, millele järgneb kohe test, teadmiste kontroll. Praegu kulub ilmselt kõige rohkem energiat õppimisele, kuidas olla "ebaefektiivne" maailmas, mis minu ümber aina efektiivsem ja optimaalsem on. Kõik näevad vaeva, et lahendused oleks lihtsad ja kättesaadavad. Et oleks kogu aeg tegemist ja kiire, sest kõigil teistel on kiire. Mul tulebki nüüd õppida, kuidas päevi lihtsalt hetkes olles õhtusse veeretada tundmata, et olen kuidagi kiirustajate karussellilt maha jäänud. Sest kuhu me õigupoolest kiirustamegi?

Vaevaliselt, kuid vaikselt hakkan asja taipama.

Päev enne Maru sündi jõudsime sõpradega arutades huvitavale järeldusele – loomingulisus, geniaalsus sünnib sageli n-ö “ebaefektiivsusest”. Siis, kui on aega, et vaadelda ja lihvida asja, mida on juba lihvitud. Kui on aega, et südamega pühenduda, keskenduda. Aega peab selleks olema nii palju, et selle kasutamine kõrvaltvaatajale, tänapäeva maailmale lausa ebaefektiivne tundub.

Öeldakse, et laps peab igavust tundma, sest see võimaldab tal mõelda, ümbritsevat märgata, uurida ja enda lõbustamiseks mõte tööle panna. Olla loominguline. Efektiivses ja optimaalses maailmas aga pole kellelgi mahti igavleda. See käib nii laste kui ka täiskasvanute kohta (kes siis üldse igavlema õpetab?). Veel enne, kui igavuseni jõutakse, haarab käsi telefoni järele. Seal on materjali, mida näppude vahel rullida.

Ekraanilt jääb mulje, et jube sagimine käib. Loen ajalehti, pidevalt mingid jamad. Ja kogu aeg on kõigil midagi teha, ei saa hetkekski niisama istuda, kiire on. Üks asi saab lahenduse, uus juba ootab järjekorras.  Selline kappamine läbi elu nagu käiks võidujooks eriti suurele auhinnale.

Veel mõni kuu tagasi olin isegi võistluses. Oli kiire ja see tekitas tunde, et olen vajalik, asjalik. Pidevalt tuli lahendada “probleeme”. Ja ausalt öeldes oli väga mõnus, kui sai jälle uue ülesande oma nimekirjast maha tõmmata. 

Maru koolis kiireid lahendusi pole. Imetan, kussutan, kussutan, imetan. Maru treenib järjepidevust, kannatlikkust, õpetab märkama. Maru õpetab olema ebaefektiivne – vaatama tundide kaupa aknast välja, jälgima varjusid seinal, magama keset päeva, istuma vaikuses, olema üksi oma mõtetega.

Pean tunnistama, et see kool on minu jaoks raske. Olen teisiti harjunud. Just algul otsisid silmad näiteks telefoni, kui aeg imetamiseks kätte jõudis. Kuidas istuda niisama lihtsalt pool tundi järjest? Vastik tunne oli hoida ühes käes oma vastsündinud poega ja teises käes telefoni. Ja vastiku tunde tekitas teadmine, et tahan oma vastsündinud poja kõrvalt telefoni vahtida. Millises sõltuvuses inimesed on! Nii hakkasin teadlikult telefonist eemale hoidma. See on töö, nõuab harjumist, aga uued harjumused tekivad õnneks kiiresti. Maruga koos õpin uuesti hetke nautima, seinale tekkivaid varje jälgima. Mul on see privileeg. Tore, et ma seda taipasin.

Loe lisaks

Keha suudab

Foto: Rene Türk / Fotostuudio Lumiere

Kogu elu proovid midagi kontrollida või kontrolli alla saada – karjääri, finantse, elurütmi, tulevikku, teiste arvamust –, aga kõige ilusam asi sünnib sel hetkel, kui kontroll on käest antud.  

23. detsembril sündis meie Maru.

Loe lisaks