TIINA KAUKVERE

Tunnetan hetke valu

Mõned hetked on vastikud ja valusad. Päris tihti on lihtsalt räige väsimus peal, aga peab edasi rühkima. Pole võimalik puhata. Mõnikord olen nutmiseni tüdinenud, meeleheitel. Vahel olen kurb, vahel on kõrini. Olen tähele pannud, et on tõeline kergendus, kui lähen siis täielikult selle hetke ja emotsiooni sisse. Tüdimuse sisse, väsimuse sisse, kurbuse sisse, meeleheite sisse. Lihtsalt lepin, et praegu on nii ja tunnetan seda ehedat hetke, toorest emotsiooni. Lasen oma kehast läbi. Ja siis… lasen minna. Alistun. Kui pole vastupanu, pole ka vōitlust.

Maru, minu seitsme-kuune poeg on kahtlemata minu kõige suurem õpetaja. Olen talle lõpuni tänulik, et ta just mind oma õpilaseks valis. Olen õppinud toime tulema meeleheite, kurnatuse ja tüdimusega. Maru õpetas. Teda ei saa käest ära panna nagu nutitelefoni. Ja seda olin ma harjunud tegema. Kohustuste, tunnete, probleemide, igavuse, reaalsuse ja hetke eest põgenema maailmasse, kus kõik on uus, söödav ja vahelduv. Aga marumaailm on põhjalik, aeglane, sügav. See nõuab pühendumust ja pingutust, millega mul oli algul raske leppida. Raske oli leppida, et pole kiireid lahendusi ega kiiret leevendust.

Ei saa öelda, et olen varasemalt kõva looder olnud, aga sellist pühendumust pole minult küll varem miski ega keegi nõudnud. Aga ma olen õppinud. Alles täna tundsin seda, tundsin uhkust enda üle:

---

Pikk päev seljataga. Oled terve päev kodus oma beebiga. Ta on ainus inimene, kellega räägid. Keda tegelikult üldse näed, ehkki võid isegi linnas ringi liikuda. Teda pole sinu mõtetes ainult siis, kui ta magab. Siis ei tegele pea temaga. Ja mõnel päeval sa kussutad ja kussutad. Mida õhtu poole, seda raskem on seda teha. Tema tunneb ka sinu väsimust. See väsitab väikest olevust veelgi, aga ta ju ei oska uinuda. See ajab teda ainult rohkem nutma. Siis tunnedki seda tunnet, mis ehk üle päeviti sind, värsket ema, külastab. Väsimus, tüdimus. Väsimus rohkem muretsemisest, kui magamatusest. Tahaks kõik välja lülitada. Tahaks uue programmi võtta, aga ei saa… 

Varem võis säärane hetk mind viia tohutu emotsioonipahvakuni. Tundsin ülekohut. Halasta, mul pole midagi anda enam sulle - vaatasin oma lapsele otsa ja mõtlesin nii. Naeruväärne võitlus. Kõik selles on naeruväärne, kuid kõik on ka inimlik.

Täna sulgesin silmad. Läksin hetke sisse. Tunnetasin väsimust, kurnatust. Tunnetasin seda hetke, sest see on osa elust, mida kogen. Ma ei oodanud, et hetk lõppeks, et laps juba uinuks. Ma lihtsalt alistusin sellele, mis on. Ja emotsioon hakkas seepeale ise tasapisi minus lahtuma. 

Igal hetkel on lõpp. Nii nagu on lõpp elulgi, mis on neid, raskeid hetki täis.

Elu on täis alguseid ja lõppe. Armumine on algus, lahkuminek lõpp. Sünd on algus, surm on lõpp. Nii algus kui ka lõpp on hetked, mis tuleb ühtmoodi läbi elada.

Tahan elu läbi elada. Mitte valikuliselt üle elada. Ma ei taha elada poolikult ega vaigistada tundeid. Sest kui ma vaigistan ja põgenen selle eest, mis on raske, ei suuda ma päriselt kunagi kogeda ega isegi märgata kõike ilusat, vaimustavat. 

Foto: Rene Türk

Foto: Rene Türk/fotostuudio Lumiere

Tahan tunda kõike ja mitte põgeneda niivõrd suure osa eest.

Ma ei tea, kas keegi mõistab, millest üldse kirjutan, kuid minu jaoks on sellised kogemused õpetlikud (huvitav oleks lugeda tagasisidet). Seetõttu pean vajalikuks need mustvalgele kirja panna.

Sellisest võitlusest kirjutasin ka siis, kui Maru oli noorem. Kui ma ei alistunud veel, sest ei osanud, kuid sain aru, et pean minema hetke sisse, et mitte kannatada. Sellepärast peitub selles tekstis ka hetke idealiseerimine ja enda süüdistamine, et ma seda nautida ei suuda. Ei peagi nautima, tunnetama ja leppima peab, arvan nüüd.

---

Maru saab peagi nelja-kuuseks. Olen nende kuude jooksul eriti teravalt tundnud seda, kuidas minu mõte koguaeg tulevikku liigub. Pea pidevalt plaanib, kaalub, analüüsib, mõtleb ette. Eriti valusalt tunnetan seda just neil hetkedel, kus magama panemine venib ja venib. Marul pole olnud siin maailmas kerge uinuda, teda on tulnud algusest peale unega aidata. Kussutad ja mõtled, et saaks see hetk juba läbi. Saaks ta käest panna ja oma asju teha. Saaks seda külmkapis olevat tatraputru süüa, kohvi teha. Saaks kirjutada. Peaaegu ongi juba poisil silmad kinni. Lõpuks ometi, kohe saan! Ja siis avab ta need uuesti ning tundub, et osake maailmast kukkus just kokku. Tegelikult ongi need unepuuduses kolm kuud kulgenud uute hetkede ootustes. Saaks juba õue, saaks juba tuppa, lõppeks juba nutt, saaks süüa, tuleks elukaaslane koju, saaks juba magada. Nii on päevad möödunud, ehkki tähendursikkamat aega kui praegu, mil minu poeg teeb siin maailmas oma esimesi tegusid, ju pole!?

See on aeg, mil olen näind oma poja esimest naeratust, kohtumist kassiga, kahe käega haaramist, keeramist, pea tõstmist. Kas see ei ole siis põhjus, mille nimel üldse siin elada? Miks ma siis seda nautida ei oska? Teen temaga hoopis aktiivselt pea hoidmise harjutusi, et ta oleks iseseisvam, et ta suudaks kõhuli keerata, õpiks istulike tõusma, käima, rääkima… Saaks põhikooli läbi, leiaks tegevuse, mis ta õnnelikuks teeb, leiaks armastuse, saaks järeltulijad. Stop, ütlen endale vahel. Nõnda tulevikus elades ei saa ma mitte kunagi mitte millestki rahuldust. Koguaeg on puudu. Koguaeg saab areneda ja paraneda. Saavutada. Saab peahoiu kätte, minu mõtted on juba pööramise juures. Saab pööramise selgeks, unistan juba sellest, mil ta ise istuli suudab tõusta. 

Tunnistame või mitte, ent sellise tulevikku suunatud mõtlemisega oleme kõik. Ja tähelepanuta jääb see, mis toimub meie nina all. Samas on kuratlikult raske minna üleni sellesse hetke, kus su kolme-kuune süles jaurab ja sa ise oled näljane. Ent ainus koht, kus sa hingerahu saad, ongi tegelikult see hetk. Keskendu lihtsalt sellele, mis on. Sellele, et ainult sinule lootev poeg, kõige kallim siin maailmas, on sul parasjagu süles suikumas. See, keda sa oled nii kaua oodanud, võib-olla pikalt plaaninud. Siin ta siis on, sinu süles. Ja sina aitad tal uinuda. See on see hetk. Kui ilus ja rahuldust pakkuv see hetk on?

See hetk on ainus reaalsus minu elus, järelikult on see kõige olulisem minu elus. Samal ajal kõige vähem tähtsustatud. Olen oma mõtetega hoopis mujal, tulevikus. Ja kui see tulevik kord kätte jõuab, olen juba kuskil mujal. Kui see tatrapuder lõpuks minu nina all on, vohmin seda sisse, et pesu kuivama panna, nõud masinasse, tuba korda… Peas olen selle kõik juba äragi teinud.

Ühel pikale veninud päeval Maruga tegeledes ootasin aina hetke, mil teda käest panna. Lõpuks see hetk ka kätte jõudis, Maru jäi ööunne. Läksin lähedale kohvikusse ajalehti lugema. Ja siis tabasin end hoopis… temale mõtlemast, teda igatsemast. Lonkisin koju, seal ta magas, vaikselt nohisedes. Nii armsasti, et mine ja ärata või üles. Aga seda tehes mõtleks ma ju kohe, kuidas ometi ta jälle magama saada…

Maru õpetab mind hetke väärtustama. Tema on minu suurim õpetaja, sest kui selle oskuse omandan, ei ole minu elus enam hirme ja pidevat puudust. Need kõik on ju vaid mõtetes, kujutlustes, tulevikus, minu peas. Aga praegu siin on kõik hästi, kõik on ideaalne. 

Hetkes on meil kõik olemas, sest ainult hetkes on võimalik seda kõike meie ümber märgata ja selle eest tänulik olla.

Eelmine
Kaks suve tagasi...

Lisa kommentaar

Email again: