TIINA KAUKVERE

Võitlus täiuslikkusega

Eelmise teema jätkuna tekkis moment, kus ma mõtlesin, et ehk olen liiga karm. Isegi ebaõiglane. Nimelt ajas mind naerma see, et meie fototoimetusse saadeti filtriga pilt uuest ministrist. Kas on üldse veel mõni foto, mida vaadates petta ei saa?

Aastaid tagasi tehtud fotodelt on hästi näha, et mida ebakindlam olen olnud inimesena, seda olulisem on olnud fassaad.
Aastaid tagasi tehtud fotodelt on hästi näha, et mida ebakindlam olen olnud inimesena, seda olulisem on olnud fassaad. Eks see ole loomulik nii ühiskonna kui ka inimese kasvamisprotsessis.

Selline oli esmane mõte, ent siis leidsin, et internetiavarustest vaatavadki vastu laitmatute nägudega tippametnikud ja poliitikud. Siledad ja rõõsad – sellised näod on nende kirjutatud arvamuslugude juures.

Ja korraga tuli meelde, et ka minust tegi fotograafist sõber spetsiaalse pildi, mida poleks häbi ajalehes minu lugude juurde panna.

Teades, miks ja kuidas minu foto sündis, tundsin, et olen teistele ülekohut teinud. Oma isiklike ja siiraste mõtete avamine nõuab julgust. Poliitikutelt ja tippametnikelt eeldame, isegi nõuame seda julgust, ent auditoorium on kriitiline. Vahel isegi julm. Siis on teinekord veidi lohutav teada, et kui end juba haavatavasse olukorda paned, on vähemalt üks nüanss, mis sulle seejuures enesekindlust annab  – sa näed pildil välja nagu kõige parem sina. Isegi, kui seal on veidi petukaupa.

See fototäiusse ihalus võibki rääkida ju sisemisest ebakindlusest.

Kirjutasin essee sellest täiuslikkuse ihalusest. Kõik tahavad olla täiuslikud – ilusad, edukad, jõukad, ettevõtlikud, eksimatud, parimad.

Mind ümbritsevad õiged arvamused, ilusad kehad, suured saavutused, targad inimesed ja nende kaunid asjad. Neis ja endas kahtlemise asemel tunnen sageli hoopis vajadust tõestada, et ma sellisesse seltskonda üleüldse sobin ja olen piisav.

Inimesed varjavad oma tõelist olemust, sest see ei vasta ühiskonna ootustele täiuslikkusest. Nad veenavad end, et pole täiuslikud sellepärast, et peavad selle nimel veel tööd tegema – arenema, paranema, saavutama, ronima. Seetõttu lepitaksegi vaid hetkelisena näiva rahulolematusega, mis kultiveerib edasi ronima. Aga seesugune ronimine kultiveerib jällegi rahulolematust, sest see kujutlus täiusest, mille poole ühiskond püüdleb, on saavutamatu. See pole inimlik ja sellepärast olemegi me saavutamatud.

Miks meil seda täiuslikkust vaja on?

Me ise oleme liiga kriitilised nii enda kui ka teiste suhtes. Me ei luba ka ise endal ega teistel olla vähem kui täiuslikud. Me oleme ühtaegu osa sellest kriitilisest ja hinnangulisest auditooriumist ja teisalt need, kes tunnetavad valusalt sama auditooriumi hinnanguid. Me teame seetõttu hästi, kui julmad võivad need olla.

Teame ka, mis auditooriumile meeldib. Eksimused igatahes mitte. Seepärast oleme loonud eksimatuse fassaadi, mis paneb seesmiselt küll kannatama, aga väliselt lubab olla täiuslik. Eks ole selle tõestuseks seesama toretsev sotsiaalmeediagi. Keegi ei taha näha väsinud näoga õnnetut inimest. Isegi, kui ta on seejuures ehe.

Kui me lubaks üksteisel eksida, siis hääbuks ka hirm eksimuste ees ja ühes sellega mulje, et meid ümbritsevad eksimatud. Kõige ilusam oleks, kui me selle tagajärjel julgeks oma turvatsoonist välja astuda, riske võtte, katsetada, uusi asju õppida, läbi kukkuda ja õnnestuda.

See eksimatuse fassaad pidurdab unistusi ja ka positiivseid muutusi. Poliitikul on palju lihtsam masseerida üht ja sama ohutut pseudoteemat, mis midagi paremaks ega halvemaks nagunii muuta ei saa. Uue ja murrangulise mõtte elluviimisel on risk eksida nii palju suurem, et ohutum on mitte alustadagi. Mis sest, et õnnestumisel võiks see kaasa tuua reaalse hüppe. Kriitika on enamasti juba enne alustamistki hävitavalt jõuline.

Nii kulutamegi aega arutamaks selle üle, kas hümn või abielu tuleks seadusega karmimalt ära reguleerida ja teenime poliitprofiiti eestlasi ja venelasi vastandades. Mis sest, et vahepeal on vabas Eestis suureks kasvanud mitu põlvkonda inimesi, kes sellist vastandust enam ei mõista.

Kirjutan siia oma võitlusest täiuslikkusega. Kogu maailmale, aga eelkõige iseendale. Miks? Sest ma tahan sellest täiuslikkuse fassaadist vabaneda. Ma tahan olla haavatav ning ma ei taha kriitikahirmus mitte midagi oma elus tegemata jätta. See mõte kõlab vabastavana.

Eelmine
Butafooria, milles me elame
Järgmine
Mida ma mõtlen, kui keegi ütleb «ei saa» 

Vastused puuduvad

Email again: